Kui inimesed tahavad burgerit, tuleb teha burger. Aga omamoodi.
Burgelett ei sündinud tootearenduskoosolekul ega pikalt ette valmistatud äriplaani tulemusena. Idee tuli päris elust – ühelt jaanitulelt, kus sai üsna kiiresti selgeks, mida inimesed üritusel süüa tahavad.
Väljaotsa Vutitalu oli selleks ajaks juba üritustel toitlustanud. Menüüs oli muu hulgas praetud vutimuna leivas ning pannil valmistatud munaroog. Siis tuli Juuru jaanituli.
Vutitalu müügikoha kõrval tegutses hamburgerimüüja. Ühel pool pakuti vutimunadest tehtud toitu, teisel pool burgereid. Burgerimüüja juurde tekkis järjekord. Vutitalu juures ostjaid küll käis, kuid samasugust järjekorda ei tekkinud.
See pani Jani koos abilistega arutama, mida teha teisiti. Üks võimalus oleks olnud hakata samuti tavalist burgerit müüma. Aga see poleks olnud enam Väljaotsa Vutitalu.
Pigem tekkis küsimus: kas burgeri idee saab võtta ja teha sellest midagi täiesti oma?
Burger ilma saiata
Samal ajal oli üritustel muutunud aktuaalseks ühekordsete nõude kasutamine. Jan ei tahtnud hakata otsima uut taldrikulahendust, kui toit võiks olla valmistatud hoopis nii, et taldrikut polegi vaja.
Burgeril oli selles mõttes eelis – selle saab panna paberisse ja anda inimesele kätte. Aga Vutitalu burgeri põhi ei saanud olla tavaline sai.
Nii tekkis mõte teha põhi vutimunadest.
Pannile läheb kümme vutimuna. Muna klopitakse kergelt ühtlaseks, kuid sinna ei lisata jahu ega piima. Kui põhi on tahenenud, lisatakse ühele poolele sink, juust, marineeritud kurk, jääsalat ning vastavalt soovile vutimunamajonees või tšillikaste. Seejärel volditakse teine pool täidise peale.
Valmis toit läheb burgeripaberisse ja seda saab süüa ilma taldrikuta.
Aga mis selle nimi on?
Uus toode vajas nime. Selle leidmiseks korraldati nimekonkurss ning kasutusele jäi Burgelett.
Burgelett ei jäänud selle loo viimaseks peatükiks. Ühel hetkel hakkasid inimesed ütlema, et tahaksid veel suuremat.
Ja sellest sündis Vutwrapper.