„Jan, millal sina mune marineerima hakkad?”
Seda küsimust kuulis Jan klientidelt aastaid. Vastus oli üsna järjekindel: veel mitte.
Põhjus polnud selles, et marineerimine tundus liiga keeruline. Jan oli varem saanud proovida marineeritud muna, mis talle üldse ei meeldinud. Muna enda maitse oli kadunud ning ka marinaad ei pakkunud midagi, mille pärast oleks tahtnud veel ühe võtta.
Sellest kogemusest piisas, et marineeritud munade idee pikaks ajaks kõrvale panna.
Kuni küsimus tuli uuesti – seekord edasimüüja kaudu. Edasimüüja kliendid küsisid marineeritud vutimune.
Kõigepealt tuli sibul
Huvitaval kombel ei alanud Väljaotsa Vutitalu marineeritud vutimuna lugu munast.
Enne seda oli Jan ühe laada jaoks katsetanud marineeritud sibulaga. Burgeletti ostnud inimene sai valida, kas soovib sinna marineeritud kurki või marineeritud sibulat.
Marineeritud sibul õnnestus. Ja siis tekkis lihtne mõte: marineerimine ei olegi mingi raketiteadus.
Kui sibulaga sai tehtud midagi, mis endale päriselt maitses, võiks proovida sama mõtteviisi munaga.
Kui teha, siis iseloomuga
Janile meeldivad tugevamad ja särtsakamad maitsed. Seetõttu ei saanud Väljaotsa Vutitalu versioonist lihtsalt mahedas marinaadis muna.
Sellest sai tšillises marinaadis vutimuna.
Purgis ei ole ainult munad. Sealt leiab ka marineeritud sibulat ning vähemalt ühe tšillikauna – mõnikord kaks.
Kes tahab lihtsalt muna, võtab muna. Kes tahab rohkem särtsu, saab kõrvale hammustada sibulat. Ja kes tahab päriselt „särtsu, mürtsu ja kärtsu”, võib proovida ka tšillikauna.
Kõige parem tagasiside on tulnud klientidelt marinaadi enda kohta. See on päris hea lõpptulemus tootele, mida Jan aastaid üldse teha ei tahtnud.